Sisserändajad

Aruteludes Eesti tuleviku üle tõstatub vaikselt immigratsiooni küsimus. Jutt pole mitte juba siin olevatest sisserändajatest ja sisserändajate poegadest. Eesti rahvaarv väheneb. See on fakt. Meie elatustase võib tõusta või langeda. See on valik. Lääne- ja Põhja- Euroopa valikute vari kummitab meid samamoodi nagu meie enda vene vähemus.

Immigratsiooniga seoses kerkib esile mitmeid aspekte kuid ma keskenduks neilt ainult kahele: geneetika ja kultuur.

Geneetiline argument immigratsiooni vastu ei päde. Thilo Sarazini raamatu kiuste pole leitud seoseid rahvusrühmade päritolu ja nende käitumise vahel. Geneetiline rikkus on vajalik rikkus. Soomlastega on seotud 40 geneetilist haigust. Soome oli isoleeritud, Eesti polnud. See on asi, mille puhul avatus on hea. Nüüd mõni lugeja tahaks mulle kindlasti vastu vaielda kuid mulle on sellele vastuargumendile vastuargument. Kultuur.

Kultuur. See mõjutab kõiki. Ideed, arusaamad, traditsioonid. Pääsu pole. Me kas võtame nad vastu või lükkame kõrvale. Rohkem küll esimest kui teist. Eriti kultuurides kus tõde on singulaarne ja vastuvaidlejaid ei taluta. Eesti on tulnud sellisest kultuuriruumist ja on mõningal määral liikunud kultuuriruumi kus erinevad arusaamad on tolereeritud.

See pole ainult mahajäänud kultuuridele omane. Rootsis on tõde sotsiaal-liberaalne. Immigratsioonivastaste pea 13% valimistulemust polnud Rootsi enamuse jaoks olemas. Praegu on Islamimaailm sellises olukorras, ka Venemaa on seal. Nendes ühiskondades pole kunagi toimunud reformatsiooni, renessanssi ega seksuaalrevolutsiooni. Tõsi, Islamimaailmas oli tõde kunagi pluralistlik aga see oli ammu. Sealt on aga ära liigutud selle suunas millest Euroopa eemaldus.

Kas tõesti pidi Lääne-Euroopal minema aastakümneid aega, et mõista – multikulti ei tööta? Erinevus rikastab aga ainult siis kui sügavamad arusaamad on sarnased. Arusaam õigest ja valest on niikuinii personaalne mis sest, et mõjutatud ühiskonna poolt. Mis arutelu saab pidada kui üks pool ütleb, et minu arvamus on tõde ja on alati seda olnud ja teine pool räägib tõe relatiivsusest.

Ma ei räägi relatiivsuse vastu. Kõik ongi suhteline. Tõde võib leida nii Piiblist, Daodejingist, enda Iphonest või hommikuse lumesaju ilust. Seda saab võtta isiklikult. Seda ei saa aga võtta ühiskonnana. Pluralistlikus ühiskonnas leitakse selleks erinevaid võimalusi, singulaarsetes ühiskondades ainult üks – teised valikud on valed. Selliste ühiskondade segunemine viib konfliktini. See on paratamatu ja tihti alahinnatud fenomen.

Immigrandid pole head, samamoodi nagu nad pole ka halvad. Nad on inimesed ja on oma ühiskondliku taustaga samamoodi nagu meie. Sildid hea ja halb anname me ise teistele inimestele. Ühiskonnana peame aga juurdlema selle üle kellega on kergem arutada selle üle milline on tõde. Just kergem, mitte õigem. Integratsioon on raske ja vajab tihti enamuse tugevat sekkumist eduks. Austria-Ungari lõi Bosnia rahvast kogukonna. Bosnialased muutusid süsteemi osaks, viksitud katoliiklike piirkondade pealt. Põhjus oli pragmaatiline. Nõnda oli neid kergem valitseda. Saksamaa lõi hiljuti Tübingenis ja mujal islamiteoloogia teaduskonnad sarnaselt luterlikele ja judaistlikele. Nüüd õpetatakse kohalikud usujuhid välja Saksamaal, mitte Saudi-Araabias, Pakistanis või mujal kus tõde on singulaarne. See pole raiskamine vaid investeering. Investeering ühisesse mõistmisesse, kahju ainult, et läks nii kaua et mõista selle vajalikkust. Nagu ikka käituti tagantjärgi, mitte ennetavalt.

Seda sissekannet ei motiveerinud kirjutama mitte idealism või mingi visioon sellest milline Eesti peaks olema 20 või 30 aasta pärast. Pigem kitsaskohad aruteludes, mis mida me kindlasti lähiajal peame hakkama pidama.

Advertisements
Sisserändajad

Teine Venemaa

Lühikest aega oli mõnedel inimestel üks unistus. See seisnes selles, et Venemaast saaks demokraatlik ja vaba ühiskond. See unistus on aga luhtunud ja mõtlev ja unistav venelane on pööranud pilgud Läände. Kes põgeneb Eestisse, kes Londonisse ja kes Ukrainasse.

Neist kõige olulisem sihtkoht on aga olnud Ukraina. Vene ajaloost on ukrainlased nii sügavalt läbipõimunud, et paljud venelased ei pea neid mitte lihtsalt vennasrahvaks vaid suurvenelase läänepoolseks variandiks. Küll on aga ukrainlased liiga palju Lääne poole vaadanud, olnud liiga katoliiklikud ehk teistsugused. Lääs on aga Venemaa jaoks midagi koletut ja vajalikku samaaegselt. Läänelt on õpitud, isegi ideoloogiaidki imporditud (nii kommunism kui kapitalism) kuid Läänemaailma osaks pole Venemaa siiani saanud.

Venemaal on olnud võimalusi läänestuda, kuid need eksperimendid on enamasti luhtunud ja viimane katse Jeltsini poolt jättis sügavad armid vene ühiskonda. Hakati rohkem sissepoole vaatama, otsima venepärast nö õiget vene hinge. Ja nii hakkas taas maad võtma arvamus, et Venemaa puhul on tegemist Läänest erineva kultuuri ja tsivilisatsiooniga. Eelkõige tähendab see erinevat arusaama maailma asjadest ja sellest mis on oluline.

Ukraina puhul oli lootus. Sama lootus, mis alguses oli paljudel Venemaa osas. Et sünnib demokraatlik ja vaba ühiskond. Et see mis luhtus Venemaal saaks teoks teisel Venemaal. Pooleldi läänelikus, pooleldi slaavilikus Vene tsivilisatsiooni hällis – Ukrainas. See unistus nagu ka eelminegi on kustumas. Sest mis vaba ühiskonda saad sa üles ehitada kui riigis on sõda ja rindejoon hakkab taas lääne poole nihkuma.

Paljuski on see ka suurem sõda kui vaid Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt. Kuigi paljud seda ei mõista või ei taha mõista on see tsivilisatsioonide konflikt. Lääne maailma vs Venemaa ja Lääs on kaotamas. Sest koos rindejoonega liigub ka tsivilisatsiooni ja arusaamade piir.

Teine Venemaa

Poliitilised vaated Ameerikas: Konservatiivid vs liberaalid

http://www.buzzle.com/articles/differences-between-the-democratic-and-the-republican-party.htmlMiks konservatiivid kardavad muutusi? Miks liberaalid ei karda? Unustage korra hetkeks mida need kaks poliitilist terminit Eestis tähendavad ja tulge minuga ühele mõtterännakule Ameerikasse. Teatavasti on seal kahe partei süsteem ning poliitilised vaated ja seega ka valikud valimistel on selgelt jagunenud kaheks: kas vabariiklased või demokraadid. Või kui kirjutada teisiti: Inimesed, kes kardavad muutusi ja inimesed kes ei karda. Varasemalt ma arvasin, et muutustele vastu seismine on tingitud vaid rumalusest ja kitsarinnalisusest. Sekka veidi religiooni ja ongi vabariiklane valmis ja liberaal on sellise inimese mõtlev vastand.

Õnneks või õnnetuseks on aga teadus toonud meieni selgemad ja täpsemad vastused. Hibbing jt järgi on konservatiividele omane märgata rohkem negatiivset kui positiivset (negativity bias) mistõttu on nad psühholoogiliselt rohkem häälestatud negatiivsetele stiimulitele keskkonnas. Näiteks reageerisid konservatiividest katsealused kiiremini ohtlikele ja hirmutavatele stiimulitele (suured ämblikud näos, avatud haav vakladega jms).

Seega tundub, et konservatiivide ideoloogia (tugev sõjavägi, politsei, immigratsioonivastasus jne) sobitub hästi kartlikule ja muutuste suhtes skeptilisele valijale. See kehtib nii eri uurimismeetodite kui ka teistsuguste valimite ja riikide puhul. Konservatiivid keskenduvad negatiivsele kiiremini, jälgivad seda kauem ja on negatiivsest rohkem häiritud. (Kliki siia kui tahad lugeda ingliskeelset kokkuvõtet või siia kui Hibbing jt artiklit täies mahus soov lugeda)

Nüüd tunduks nagu oleks juba küsimus vastatud aga see pole veel kõik. Psühholoogilistele soodumustele lisandub veel kultuuriline. Geenidele tulevad juurde meemid.

Nimelt pole eelnimetatud Hibbing jt uurimus ainuke, mis minu silmis mainimist vääriks. On üks veel ja see on isegi veel huvitavam ja see keskendub keskkonnale, mis vormib inimese konservatiivseks. Ja lisame siin konservatiivsusele kõrvale veel mõned mõisted, mis sellega tihti kaasas käivad. Tugevad reeglid ja kontroll, kõrvalekaldumiste ränk karistamine. Mis need tingib ja miks sellised vaated tihti koos esinevad?

Ühe päris ülevaatliku vastuse on andnud Harrington & Gelfand. Nende hinnangul saab kogu selle vaadete kompoti (ja palju enamat) Ameerikas kokku võtta üpris lihtsalt. Ranged vs lõdvad normid. Tugevad normid ja väike taluvus normidest kõrvalekaldumiste suhtes iseloomustab konservatiivsemaid osariike ja seeläbi ka valijaid nendes osariikides. Selle vastandiks on lõdvemate normidega osariigid, kus inimesed taluvad rohkem traditsioonidest ja normidest kõrvalekaldumist. (Ingliskeelne kokkuvõte siit, täispikk teadusartikkel siit)

Eelnev tunduks nagu iseenesest mõistetav ja loogilisest loogilisem iga mõtleva inimese jaoks. Ometi peitub siin enamat. Miks on inimeste vaated ühtedes osariikides ühtemoodi ja teistes osariikides teistmoodi kujunenud? Vastuseks toovad Harrington & Gelfand keskkonna ja ajaloo.

„Rangetes“ riikides/osariikidele on osaks langenud mitmesugused ökoloogilised ja sõjalised ohud samas kui „lõdvemate“  normidega riigid/osariigid on sellistest ebameeldivustest pääsenud. Indikaatoritena kasutati mitmeid erinevaid muutujaid: karistuste rangus, hukkamiste arv (1976 kuni 2011), samasooliste kooselu/abielu lubamine/keelamine, religioossus ja mujalt tulnud inimeste osakaal osariigis.

Rangemates osariikides on suurem oht looduskatastroofide toimumiseks, laialdasem haiguste levik ja vähem looduslikke resursse. Lisaks tuleb sellele juurde hirm välise sekkumise ees. Eriti tugevalt on viimane tegur esilekerkiv Ameerika lõunaosariikides, mis kodusõjas lüüa said misläbi nende orjandusele põhinev majandussüsteem kokku kukkus.

Artikli autorite hinnangul on suurem sotsiaalne (ja seeläbi ka majanduslik ja ka poliitiline) kontroll „rangemates“ osariikides olnud läbi ajaloo vajalik, et tagada koordineeritud tegevus ellujäämise nimel. Sotsiaalne mõju on vorminud ka inimeste iseloomujooni – „rangemates“ osariikides on inimestel rohkem enesekontrolli ja reeglitele allumist samas kui „lõdvemates“ osariikides on inimesed avatumad.

Mõtteainet peaks see veel mõneks ajaks andma. Tundub, et poliitiliste vaadete puhul (vähemalt Ameerika näitel) on vähe pistmist teadliku valikuga. Pigem on suurimad tegurid keskkond, psühholoogia (ja veidi sügavamal tasemel geneetika).

Kuidas on lood Eestis? Mulle tundub, et Eesti valija ei erine meeletult palju Ameerika valijast. Mõlemaid on vorminud ajalugu, esivanemad, kultuur ja ohustavad sündmused. Küll on aga nende mõju ja määr olnud teistsugune.

P.S. Ma pole psühholoog ega riigiteadlane. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Seega väikesed vead andestage mulle.

 

Lisalugemist

Harrington, J. R. & Gelfand, M. J., 2014. Tightness–looseness across the 50 united states. Proceedings of the National Academy of Sciences.

Hibbing, J. R., Smith, K. B. & John, A. R., 2014. Differences in negativity bias underlie variations in political ideology. BEHAVIORAL AND BRAIN SCIENCES, p. 297–350.

Michele, G. & Harrington, J., 2014. Tightness and Looseness: A New Way to Understand Differences across the 50 United States. [Online]
Available at: http://www.scientificamerican.com/article/tightness-and-looseness-a-new-way-to-understand-differences-across-the-50-united-states/
[Accessed 19 07 2014].

Mooney, C., 2014. Scientists Are Beginning to Figure Out Why Conservatives Are…Conservative. [Online]
Available at: http://www.motherjones.com/politics/2014/07/biology-ideology-john-hibbing-negativity-bias
[Accessed 19 07 2014].

Pillai, P., n.d. Differences Between the Democratic and the Republican Party. [Online]
Available at: http://www.buzzle.com/articles/differences-between-the-democratic-and-the-republican-party.html
[Accessed 19 07 2014].

Poliitilised vaated Ameerikas: Konservatiivid vs liberaalid

Ajateenistus: 11 kuud

“See on süsteem, milles pole süsteemi” – kaasajateenija Tapalt

“Kes pole käinud kroonus, ei tea, kui hea on olla kodus. Kes on vaadanud elu läbi kasarmu akende, see ei vaata enam elu läbi sõrmede.” – Vahva punasõduri Ustaav

Praegust sissekannet alustaks ülekordamist vääriva ilmselge tõega – mõnda kogemust saab täielikult mõista alles siis kui oled ise selle läbi elanud. Ajateenistus kuulub minu hinnangul selliste asjade hulka. Ma ei hakka siinkohal arutlema ajateenistuse vajalikkusest – see on hoopis pikem diskussioon ja vajab veidi sügavamat lahkamist kui siinkohal olen plaaninud. Pigem esitan mõned tähelepanekud ja hinnangud.

Raske on. Just seletada, kohati ka meenutada. Eriti seetõttu, et algul meist, tavalistest poistest tänavalt, üritati luua midagi paremat. Distsiplineeritum, treenitum ja sõjaks rohkem valmis üksus, mis pidi olema kõigile eeskujuks. Sellega ei saadud hakkama Tapal, küll aga Jõhvis. Kes teenis, see mõistab.

Küll aga võin ma üpris ülevaatlikult tuua välja mõne seiga, mis toimus nende 11 kuu jooksul ja mis mõtted mul nendega kaasnevad. Lõplikke hinnanguid ei julge veel anda, las mõtted ja mälestused settivad, et hiljem saaks kõige olulisem eristuda. Kindel võin ma ühes asjas olla – rikkaliku kogemuse ma sain. Kuigi see, mida pidime läbi elama, oli harva meeldiv ja peaaegu mitte kunagi nauditav, oli see siiski õpetlik.

Rääkides teenistusest on raske rääkida ühte lugu, pigem räägiks mitut. Need on seigad, mis on jäänud meelde ja väärivad jutustamist. Mõnda neist on hea meenutada ja mõnda pigem mitte.

Kujutage ette hämarat öist kasarmut, mille veidi vähem hämaras koridoris istub laua taga üks digilaigulises vormis mees. On öö ja see olen mina. Võtan kätte Sõdurilehe. Eelkõige võib seda pidada kehvaks propagandaleheks, mida kõlbab pigem sirvida kui lugeda. Teabekandjana tundub ta justkui jäänuk mõnest teistsugusest ajast. Ometi on ta mu laua peal.

Loen. Kaitseväe logistikakeskus saab 95-aastaseks. Kas mind huvitab? Ei. Kas väljaandjat huvitab, et mind ei huvita. Loomulikult mitte. Lugejahuvi pole teema. Mulje on. Tiraaž on. Sirvin edasi.

See viib ühe teise tähelepanekuni. Kaitseväest tohib rääkida ainult head. Seda nii välja- kui ka sissepoole. Kriitika on ohtlik, isegi kui see on konstruktiivne. Kuigi siin oleneb palju ka kriitika saajast. Seda õpib juba alguses. Ka küsimuste esitamine pole hea. Enamasti lõppesid päringud umbmäärase jutuga distsipliinist ja olid tihti ähvardava tooniga.

Ülim tõde tuleb ülema suust ja on vääramatu jõuga selle hetkeni kuni mõni muu (kõrgem) ülem seda ümber ei lükka. Pole ruumi avastada, õppida – ainult meelde jätta ja drillida. Mulle see ei istunud. Mõnele teisele aga sobis.

Enam ei vaata ka metsa sama pilguga. Kõik on nähtud nagu ütleksid mõned. Äkilised sündmused pakuvad harva pinget. Pidevas teadmatuses elamisega ei harjuks vist kunagi lõplikult aga sellega saab harjuda.

Ma olen õppinud, et …

Ma saan teha rohkemat vähemaga

Vähema unega

Vähema ajaga

Ma olen õppinud, et ülesande täitmiseks kulub täpselt niipalju aega kui selle ülesande täitmiseks antakse.

Mälupilt NAK-i kursuselt. Metsalaager ootab. Istun DAF-i kasti ja juba kostub kellegi telefonist tuttav Highway to Hell. Me lähme Sirgalasse, mis on vaieldamatult Eesti kõige koledam ja trööstitum koht. Muusika on õigemast õigem. Juba ammu tahaks minema ja ometi on veel nii palju ees.

Photo0052

 

(Pilt on küll hilisem, kuid mõte jääb samaks)

Juba tean, et täna saab taas vähe magada.

Juba tean, et täna saab taas poris õhtust süüa ja punase lambiga liigelda. Tatar – see ei ole toit!

“Kui me hästi vaiksed oleme äkki nad unustavad ära, et me siin oleme.” Ei unustanud ja me õppisime selgeks linnalahingu ja selle, et hülsikorjajad on alati platsis.

Samas ei maksa arvata, et ma kõike ainult maha teeks. Lihtsalt tähelepanekud on sellised olnud. Kindlasti olen ma midagi õppinud, arenenud. Tund-kaks patrullis või viiv mõnel rivistusel kellelgi rivi ees olija juttu tähele kuulates ja mõte juba lähebki kuskile mujale, rändab omi radu ja loob seoseid, mida varem ei märganud, ja nii mõnigi varasem hetk saab selgemaks.

Või lihtsalt soomukiga ringi sõita. See oli äge, see oli tõeliselt äge. Iga kord kui sõitsime kiiremini kui  lubatud tuli peaaegu midagi eufooria laadset. Kas Pankranniku ääres või auklikul metsateel, kus tundus, et korraks olid tõesti kõik kuus ratast õhus. Või kottpimeduses kuskile asulasse jõudes, sest Kaitseväe kaardid on aastast … Kujutage, 13 tonni terast järsku kellegi maja ees. Küll võisid tsiviilid alles imestada. Ekselda sai palju ja just tihti see oligi tore. Läbi inimeste hoovide ja karjateede.

Lõpetuseks. Ega teenistus polnudki hea ega halb. See lihtsalt oli. Ja pidi tõepoolest ise kohal olema, et kogeda seda, mis kirjasõnasse ei mahu. Ei kahetse, et olin. Mõnikord oli isegi hea aga veel parem, et läbi sai. Palju parem.

Ajateenistus: 11 kuud

A new era for the Social Democratic welfare state

Just sellise pealkirjaga oli konverents, millel 31.05.2013-2.06.2013 viibisin. Kuna pea kuu on möödunud ja mõttedki veidi selginenud tundub asjakohane teha kerge kokkuvõte kuuldust ja kirja pandust. Üritus ise toimus ühes Taani ametiühingute koolituskeskuses (Põhjamaas on tavaks, et sotsidel ja/või ametiühingutel on olemas omad kompleksid ürituste läbiviimiseks, mida muul ajal ka teistele välja laenatakse).

Läksin kuna endal oli nii mitmeid küsimusi kui ka ideid. Nagu näiteks:

  • Milline on Põhjamaade heaoluriigi tulevik?
  • Kas sellel mudelil on üldse tulevikku?
  • Kuhu edasi liikuda?
  • Kas sama valemit saab ka Eestis kasutada?
  • Ja kui, siis kuidas?

Taani pinnale astusime pealinnas Kopenhaagenis ja muljed selle kohta saab kokku võtta järgnevalt:

Tegemist on turvalise, jalgrattaid täis linnaga, mille linnapilt on üpris kirju. Näha sai nii erinevusi nahavärvi, usutunnistuse kui ka seksuaalsuse osas. Üldiselt võib linna pidada tüüpiliseks sotsiaalselt liberaalseks Põhjamaa linnaks. Kusjuures veidi ootamatu tähelepanekuna peab märkima, et vabameelselt suhtuti ka prügi ja prügikasti omavahelisse suhtesse. Tänavatel võis mitmel pool näha nii koerarooja, jäätiseümbriseid, arvukalt suitsukonisid kui ka muud prahti.

Eriliselt meeldejäävaks võib vast pidada jalutuskäiku Kristiaaniasse. Kõik oli just selline nagu Vikipeediast lugenud ja kuulnud olin – silme ees avanes anarhistliku vaimuga kogukond, kus koerad kõnnivad rihmata ja noored emad lükkavad ühe käega lapsevankrit ja teises hoiavad kanepisuitsu.

Jätkates aga tähelepanekutega konverentsist. Esimeseks päevaks oli inimesi kohale tulnud nii Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast, Islandilt ja Taanist ning kaugemaltki. Ehk siis enamuses praegused heaoluriigid ja üks riik, milles sellest vaikselt unistatakse. Nimetatud riikidest olid esindatud nii sotsiaaldemokraatlike erakondade noorteühendused kui ka ametiühingutest inimesed ja muud külalised.

Esimese päeva õhtul arutasime põhilisi probleeme Euroopas ja seda, kuidas heaoluriigid nendega tegelevad ja muutustega kohanevad. Sügavamat mõttevahetust tekitanud teemadest jäi endale kõrvu dilemma – kas tegelema peaks enam põhiväärtuste või otseste lahenduste selgitamisega. Kummastki ei saa tegelikult üle ega ümber. Väärtused loovad aluse ideedele ja lähenemisviisidele ja niiöelda otsesed lahendused, mis ka tavainimesele mõistetavad on, baseeruvad just neil. Kuigi tänapäeval on piirid ideoloogiate vahel üha hägustumas ja ideid nopitakse ka poliitiliste partnerite Põhjamaades viis see selleni, et kuigi poliitikad, mida kasutati, enamasti töötasid, siis viimaste aastate arutelud keskendusi nii erakondade sees kui ka väljapoole just väärtustele. Tavalise valija jaoks oli ja on siiani aga tegemist üpriski abstraktsel tasemel mõttevahetusega, mis nii mõneski aspektis võis üpris elukaugeks jääda. Seega ei tasu imestada nii mõnelgi pool valijate leiget hinnangut valimispäeval taolisele ilmingule.

Samas alati on tarvis märgata ka suurt pilti. Või nagu ütles Peter Palshoj:

“Sotsiaaldemokraatia on vahend parema ühiskonna saavutamiseks, mitte lõppeesmärk”

Kõrvale võib tuua ka keskmise eestlase arvamuse, mille võib kokku võtta soovis nautida heaoluriigi hüve, kuid samas säilitada ka iseseisvus ja madal maksukoormus. Tekib teatud vastuolu otseste isiklike hüvede ja avalike hüvedega, mida tarbivad paljud. Millegipärast arvatakse, et ise ei hakata kunagi nende paljude hulka kuuluma. Põhimõtteliselt “Arst on kellegi teise jaoks” suhtumine, mis on üpris lühinägelik (ja arvestades Eesti statistikat krooniliste haiguste osas, mida oleks võimalik ennetada, ka lihtsalt loll).

Põnev arutelu tekkis ka sotside ja ametiühingute omavahelisest rollist ja koostööst. Ajalooliselt on üksteiseleteisele palju toetatud ning koostöö olnud tugev. Lähiaastatel on aga tekkinud vastuolusid nii mitmeski riigis. Kerkis küsimus, kas sotsiaaldemokraadid liiguvad ideoloogiliselt paremale ja ametiühingud vasakule?

Teine päev algas paneeldiskussiooniga ühe Rootsi sotside esindaja ja ühe Taani sotside esindaja vahel. Sealt jäi kõrva taha huvitav fakt, mis ilmestab seda kui tähtis tegelikult on naiste tööhõive. Nimelt toodi välja, et Norra majandusele annab rohkem OECD keskmisest suurem naiste tööhõive kui nafta. Nii, et puhtalt majanduslikel kaalutlustel peaks ka Eesti siit midagi õppima. Sest kui inimene ei tööta, ei tooda ta mitte majandusele väärtust juurde, vaid tarbib teiste loodud väärtust. Seega sääst, mis kõrgema tööhõivega kaasneb, on mitmepidine. Igasuguste spetsiaalselt naiste tarvis loodud meetmete (lasteaiad kauem lahti jms) tähtsust ei saa siinkohal alahinnata. Sellist kulu peaks seetõttu vaatama kui investeeringut, mitte lihtsalt kulutust. Sellest majanduslikust eelisest on kirjutanud ka nt NY Times.

Nafta kohta täheldati, et Norral on oskus naftaressurssi arukalt kasutada. Erinevalt nii mõnestki teisest riigist, kus maavaradest saadud tulu on arutult kulutatud ja teised majandusharud seetõttu tähelepanuta jäänud. Sellise arutu majandamise kohta on lausa oma termin – Hollandi tõbi. Siit saaks tuua ka paralleele eurorahadega. Eurorahata oleks nii mõnigi projekt jäänud tegemata aga kas kõik tehtud projektid on olnud vajalikud? Arvatavasti on vastus ei ning väiksemate ressursside puhul oleks nii mõnigi kahtlaselt välja kukkunud asi rohkem läbi mõeldud või hoopis tegemata jäetud. Mäo „Disneylandi“ olemasolu paneb mind näiteks tänase päevani imestama.

Suur võrdsusihalus on Norras ka kurioosse olukorrani viinud – teatud ametialade esindajate palgad on hoopis madalamad kui riikides, kus enam valitseb vabaturumajandus. Nende hulka käivad nt insenerid, teadlased ja teised suurt lisandväärtust tootvad ametid, mis seeläbi Norrale korraliku eelise annavad.

Jutuks tuli ka immigratsioon. Näiteks toodi välja, et 150 aastat tagasi rääkisid pooled inimesed Kopenhaagenis saksa keelt. Mis on tegelikult suhteliselt mõistetav arvestades saksa kaupmeeste tugevat mõju Põhja-Euroopas tol ajal. Nii, et teatud moel ajalugu kordub aga kas see on hea või halb, on omaette küsimus. Kõik sõltub vaatenurgast. Näiteks Lotmani hinnangul on mõõdukas immigratsioon ühiskonnale kasulik. Üldiselt sellega nõustun, kuid keeruline on tõmmata piiri selle vahel, mis on mõistlik ja mis ebamõistlik kogus. Kui igasuguseid äärmusi vältida ja mööda kuldset keskteed liikuda, peaks saadav kasu olema suurim ja kantav kulu minimaalne. Seega vältida tuleks mõlemat äärmust – nii täielikku avatust kui ka täielikku kinnisust (autarkia). Mõningate parempoolsete poolt propageeritav autarkia ja kinnine ühiskond pole minu arust aga kunagi toimunud. Tänapäeval üritatakse seda puhtal kujul viljeleda ainult Korea poolsaarel ja tulemused ei ole just kõige paremad.

Naastes konverentsil kõneldu juurde, siis üks asjalik mõte kajas ka läbi:

Kõik vajavad riiki: Kes muidu töölisi välja koolitaks?

Sellele saaks lisada veel teadusuuringud, õigussüsteemi, turvalisuse tagamise ja muud eduka majanduse olemasolu toetavad tegurid. Lihtne asi, aga millegipärast tihti inimesed kipuvad seda unustama.

Huvitavaid mõtteid oli ka Lõuna-Euroopa kohta. Seal pole sellist sujuvat koostööd ja arutelu ametiühingute ja vasakpoolsete vahel nagu Põhjamaades, õieti ei ole koostööd kellegagi. Probleeme „lahendatakse“ ametiühingute poolt blokaadide, protestide ja valitsuste poolt seadusandluse, avaliku sektori kärpimise ja üha enam ka märulipolitseiga. Lahendusele jõutakse tihti siis, kui hirmutatakse ära kas valitsus või ametiühingud. Selge vahe on Põhjamaades valitseva pragmatismi ja võit-võit filosoofia ning Lõuna-Euroopas valitseva võit-kaotus filosoofia vahel. Kahtlustan, et siin võib mingi seos olla sellega, kas vasakpoolseteks on poliitilisel maastikul sotsiaaldemokraadid või sotsialistid (või suisa kommunistid). Kerget ülevaadet saab sotsiaaldemokraatia ja sotsialismi erinevuste kohta nt siit.

Selle mõttelennu kokkuvõttes võib öelda, et heaoluriik tundub esmapilgul kallis, kuid tulemusi vaadates[1] on Põhjamaade majandused oma suuruse kohta konkurentsivõime esikümnes, rääkimata muudest näitajatest nagu konkurentsivõime, tervis ja kodanike rahulolu. Eestile erinevates Põhjamaades kasutusel olevad heaolumudelid samas vormis ei pruugi sobida, kuna meie ajalooline kogemus ja kultuur on kohati individualistlikuma mentaliteedi loonud. Samas mitmeid töötavaid lahendusi saaks kergesti üle võtta ja seeläbi Eestile sobiva süsteemi luua. See, mis töötab, tasuks üle võtta ja vältida seda, mis ei tööta.

Kummalisel kombel on Põhjamaades üpris sarnane probleem kõrgharidusega – nimelt minnakse massiliselt õppima üpris perspektiivituid erialasid. Tihti järgitakse kas ühiskonna või vanemate juba enne ütlemist aegunud soovitusi. Seega tundub, et täielik valikuvabadus siiski ei tööta. On vaja riiklikku suunamist ja haridussüsteemi korrastamist.

Jutuks tuli ka töötuks läbi ühe reaalse probleemi – kas tööl hoida vanu või lasta tööle noored? Kas on tegemist teineteist takistavate eesmärkidega? Kohati tunduks küll nii olevat ja selles osas ei erine Eesti eriti nendest riikides, mille poole ta pürgib. Tööandjad tahavad igal pool tööealist inimest, kellel oleks korralik töökogemus seljataga ja nõuaks vähe palka. Huvipakkuv oli ka arutelu, et tõenäoliselt kasvab ka rakenduskõrghariduse ja muu praktilise hariduse osa, kuna juba mõnda aega on toimunud kõrgharidusega inimeste üleproduktsioon.

Sessiooni lõpu poole kerkis küsimus, kas praegune süsteem saab üldse püsima jääda – ja seda mitte väliste jõudude vaid sisemiste arengute tõttu. Noorem põlvkond omab teistsuguseid väärtusi kui eelnevad põlvkonnad ja toetatakse kergemini vasakäärmuslasi ja rohelisi kui sotsiaaldemokraate. Peale selle vahetavad noored ka töökohti rohkem ja seetõttu ei liitu ametiühingutega, mistõttu võib ka see liikumine vaikselt lagunema hakata. Sellised demograafilised arengud on eriti mõtlemapanevad kuna nn miinimumpalga osas peavad läbirääkimisi erinevad osapooled, sh ametiühingud ja seda ei pane paika valitsus.

Peale seda pidas ettekande Taani endine sotsist peaminister Poul Nyrup Rasmussen, kes tõi välja kuidas ta Taanis töötust vähendas ja heaolusüsteemi reformis. Oluline, kuigi ilmselge asi, mis ta välja tõi on asjaolu, et globaliseerumise mõjul on Põhjamaade majandused maailmale valla samas kui vanasti said nad rahus omas tempos tiksuda. Ta tõi välja ka kolm sotside vaenlast:

  • Ohjeldamatu globaliseerumine
  • Parempopulistid
  • Vasakpopulistid

Rasmussen meenutas ka sotside ühte põhimõtet Põhjamaades: “ Turg peaks olema inimeste teener, mitte selle isand“. Sellest, mis Rasmussen rääkis ilmnes, et Taani riik sekkub oluliselt iseenda arengusse – isegi kui see areng tähendab riigisektori rolli muutmist (ja mõnel pool erastamist). Määrav on ka riigi roll loomaks eeldusi kasvuks, mitte ei istuda käed rüpes ja oodata, et turg ennast ise korrastaks. Rasmusseni enda sõnade järgi ei saaks erasektor olla nii tootlik kui poleks aktiivset avalikku sektorit. Huvitav oli ka see, et Rasmussen tõi välja, et õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus – järjekordne lihtne tõde, mis tihti inimestel meelest läheb. Lõpus jäi endale kajama mõte, et kohati rääkisid Rasmussen jt esinejad Põhjamaade mudelist sama vaimustunult nagu mõned teised Singapuri mudelist. Siit tasub vast kõrva taha panna seda, et edu puhul on ideoloogiast olulisem nendelt õppimine, kes sinust paremad on.

Ühe olulise mõttena tõi Rasmussen välja „mädad finantsturud“, mis tundusid teda isiklikult väga häirivat. Ja mis siin imestada kui finantsturgude kogumaht on 74 korda suurem kui kogu planeet Maa sisemajanduse kogutoodang. Kust see raha tuleb? Finantsmaailm tundub olevat kaugelt üle käte läinud. Sellega seoses meenub ka üks video, milles võrreldi iroonilises võtmes Ameerika reguleerimata pangandust Kanada reguleeritud pangandusega – loo moraal: reguleeri ja sul on tervem pangandus.

Rasmusseni jutu juurde naastes, siis tema hinnangul läbimõeldud töökohtade loomise pakett Euroopa tasandil looks Euroopas rohkem töökohti kui liikmesriigid omaette nokitsedes saavutada võiks. Koos on alati kergem. Kärpimise osas oli ta samuti kriitiline. See kui me Rasmusseni hinnangul praegu kärbime maksab meile pikas perspektiivis kätte väiksema tööhõive ja majanduskasvu näol tulevikus. Huvitav oli tema seisukoht, et raha peaks enamasti riigi sisse jääma ja ka pensionifonde peaks rohkem siseriiklikult investeerima.

Põnev arutelu oli ka niiöelda passiivsete sotsiaalsete tagatiste (passive social benefits) üle, mille kohta kerkis küsimus, kas neid peab võtma kui probleemi või süsteemi vajaliku osana? Probleemiks võib seda pidada seetõttu, et on inimesi, kes nende toetuste pealt ainult elada tahakski. Samas kasu, mida selline süsteem loob, on suurem kuritarvitajate loodud kahjust. Rasmusseni hinnangul loob see turvavõrgu, mis suurendab kindlustunnet tööjõuturule sisenemiseks, sest alati on kuhugi tagasi langeda. Selle tulemuseks on Põhjamaades suurim tööhõive. Seega lõpuks taandub kõik ikkagi psühholoogiale.

Oma peaministriks oldud aja kohta tõi Rasmussen välja, et probleeme tuleb lahendada kompleksselt, mitte a’la enne majandus korda ja alles siis muud asjad. Kerkis ka huvitav küsimus, kas parempoolsed ründavad heaoluriiki selle pärast, et nad ei saa sellest aru või ei tahagi aru saada? Millegipärast kaldun teise suunas. Tean, et küsimusepüstitus ei pruugi kõige korrektsem olla aga pole näinud veel parempoolset, kes sügavuti heaoluriigi toimimisest huvi oleks tundnud. Enamus hinnanguid (ja rünnakuid) on jäänud üpris pealiskaudseks.

Lõpetuseks võib välja tuua järjekordse üpris lihtsa tõe, mida Rasmussen propageeris – anti business cycle ehk siis paned raha kõrvale ja jahutad majandust kui hästi läheb ja turgutad ja paiskad raha majandusse siis kui halvasti läheb. Mida Eesti ka niivõrd-kuivõrd tegi. Raha pandi küll kõrvale aga majanduse jahutamisega ei tegelenud keegi, hagu pandi aga hoopis rohkem alla ja öeldi, et kõik on hästi.

Päeva lõpus oli ka seminar, milles räägiti visioonidest ja ideedest sotsiaaldemokraatliku tuleviku tarbeks. Kuna minu jaoks seal midagi nii uut ja huvitavat polnud, siis sellele hetkel rohkem ei keskendu.  Kokkuvõtteks võib küll öelda, et maaliti üpris karm pilt tuleviku kohta ja lasti meil selle pealt prognoose teha. Muidu oli huvitav aga vähe oli esindatud ideid väljaspool angloameerika mõttevooge, mis paljud asjad suhteliselt ühte auku viis via third way ja conservative socialism.

Kolmas päev oli eelnevatest märksa uimasem. Millest see tingitud oli sellest täpselt ei saanudki aru aga igatahes sai tehtud vähem märkmeid ja üleüldiselt vähem tähele pandud. Kiiresti sai ka selgeks, et suhteliselt rahvusvahelisele seltskonnale rootsikeelsed slaidid väga ei sobi.

Mõned mõtted jäid siiski ka esimesest ettekandest kõrva taha nt see, et vastutus nihkub üha rohkem ühiskonnalt üksikisikule. Postmodernism siiski võidutseb. Mõtlemapanev ja murettekitav oli ka Rootsi parempoolsete maksukärped rikastele, millele nad kulutavad rohkem raha kui haridusele. Asja iva on arvatavasti seeläbi rohkem töökohti luua, kuid mina pole veel sellist riiki näinud, kus taoline asi töötanud oleks. Ja Forbes arvab ka nii. Jah, mõned töökohad võivad tekkida, kuid pigem kiputakse ikkagi rohkem luksuskaupu vabanenud raha eest hankima kui heast tahtest töökohti looma. Mõistlikum tundub luua ajutisi sotsiaalseid töökohti. Nõnda säilib inimesel tööharjumus ja ühiskondlikus plaanis ei pea tegevusetute töötute pärast muretsema. Samas see on ka suur mõtte ja analüüsikoht ning uisapäisa ei tasuks miskit ette võtta.

Peale muu jutu, mida ma tähele ei pannud kiitis rootslane ka taanlaste praktikasüsteemi, mis tõesõna on päris muljetavaldav. Juba keskkooli aeg on võimalus tööpraktikal olla. Samas on see süsteem nagu mujalgi sõltuv majanduse olukorrast. Majanduslanguse ajal vähenesid ka Taanis praktikakohad.

Üldiselt oli kolm mõnusat ja intensiivset päeva. Kõrva taha oli nii mõndagi panna. Kas ja kuidas õpitut aga ellu viia on aga omaette küsimus. Naastes aga alguses püstitatud küsimuste jaoks – igaühel enda jaoks võimalus need ise vastata. Mu enda mõtted peaksid aga tekstist endast välja kumama.


[1] Tasub ka tähele panna, et selles nimekirjas on kõrgel ka igasugused riigid, kus majandusse suhtutakse teisiti. Siiski on nende näol enamasti tegemist riikidega, mida on õnnistatud suure rahvaarvuga, v.a. Singapur oma kummalise seguga üheparteisüsteemist, plaanimajandusest ja välisinvesteeringutele rõhumisest. Huvitaval kombel näen teatud aluspõhjuseid nii Põhjamaade kui ka Singapuri edus – pragmatism ja läbimõeldus. Midagi ei tehta uisapäisa.

A new era for the Social Democratic welfare state

Poliitilised jõud ja Facebook

Enda huvist tegin ülevaate erakondade laigimaaniast.

Facebooki laikide edetabelit juhib Reform 2945 laigiga, teisel kohal on sotsid 1654 ja IRL täpselt 1400 laigiga. Keskerakonnal on ainult 474 facebook’i laiki.

Keskerakonda edestavad ka sellised jõud nagu Erakond Eestimaa Rohelised 592 ja Eesti Piraadipartei 541 laigiga. Neist allapoole jäävad sellised rahvuskonservatiivsed jõud nagu Eesti Iseseisvuspartei 387 ja Vaba Isamaaline kodanik 385 laigiga.

Lõppu jäävad Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 281 laigiga ja Eesti Kristlikud Demokraadid 87 laigiga. Kusjuures viimase facebook’i lehte pole üle aasta uuendatud ning erakond ise on ka pankrotis.

16.03.2013 seisuga

ReformierakondSotsiaaldemokraatlik Erakond Isamaa ja Res Publica LiitErakond Eestimaa Rohelised Eesti PiraadiparteiKeskerakond Eesti IseseisvusparteiVaba Isamaaline KodanikEesti Konservatiivne RahvaerakondMTÜ DemokraadidErakond Eesti Kristlikud Demokraadid

Lõppu veidi võrdlust.Kas see kurk saab rohkemMe ei usu Reformierakonda 

Poliitilised jõud ja Facebook