A new era for the Social Democratic welfare state

Just sellise pealkirjaga oli konverents, millel 31.05.2013-2.06.2013 viibisin. Kuna pea kuu on möödunud ja mõttedki veidi selginenud tundub asjakohane teha kerge kokkuvõte kuuldust ja kirja pandust. Üritus ise toimus ühes Taani ametiühingute koolituskeskuses (Põhjamaas on tavaks, et sotsidel ja/või ametiühingutel on olemas omad kompleksid ürituste läbiviimiseks, mida muul ajal ka teistele välja laenatakse).

Läksin kuna endal oli nii mitmeid küsimusi kui ka ideid. Nagu näiteks:

  • Milline on Põhjamaade heaoluriigi tulevik?
  • Kas sellel mudelil on üldse tulevikku?
  • Kuhu edasi liikuda?
  • Kas sama valemit saab ka Eestis kasutada?
  • Ja kui, siis kuidas?

Taani pinnale astusime pealinnas Kopenhaagenis ja muljed selle kohta saab kokku võtta järgnevalt:

Tegemist on turvalise, jalgrattaid täis linnaga, mille linnapilt on üpris kirju. Näha sai nii erinevusi nahavärvi, usutunnistuse kui ka seksuaalsuse osas. Üldiselt võib linna pidada tüüpiliseks sotsiaalselt liberaalseks Põhjamaa linnaks. Kusjuures veidi ootamatu tähelepanekuna peab märkima, et vabameelselt suhtuti ka prügi ja prügikasti omavahelisse suhtesse. Tänavatel võis mitmel pool näha nii koerarooja, jäätiseümbriseid, arvukalt suitsukonisid kui ka muud prahti.

Eriliselt meeldejäävaks võib vast pidada jalutuskäiku Kristiaaniasse. Kõik oli just selline nagu Vikipeediast lugenud ja kuulnud olin – silme ees avanes anarhistliku vaimuga kogukond, kus koerad kõnnivad rihmata ja noored emad lükkavad ühe käega lapsevankrit ja teises hoiavad kanepisuitsu.

Jätkates aga tähelepanekutega konverentsist. Esimeseks päevaks oli inimesi kohale tulnud nii Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast, Islandilt ja Taanist ning kaugemaltki. Ehk siis enamuses praegused heaoluriigid ja üks riik, milles sellest vaikselt unistatakse. Nimetatud riikidest olid esindatud nii sotsiaaldemokraatlike erakondade noorteühendused kui ka ametiühingutest inimesed ja muud külalised.

Esimese päeva õhtul arutasime põhilisi probleeme Euroopas ja seda, kuidas heaoluriigid nendega tegelevad ja muutustega kohanevad. Sügavamat mõttevahetust tekitanud teemadest jäi endale kõrvu dilemma – kas tegelema peaks enam põhiväärtuste või otseste lahenduste selgitamisega. Kummastki ei saa tegelikult üle ega ümber. Väärtused loovad aluse ideedele ja lähenemisviisidele ja niiöelda otsesed lahendused, mis ka tavainimesele mõistetavad on, baseeruvad just neil. Kuigi tänapäeval on piirid ideoloogiate vahel üha hägustumas ja ideid nopitakse ka poliitiliste partnerite Põhjamaades viis see selleni, et kuigi poliitikad, mida kasutati, enamasti töötasid, siis viimaste aastate arutelud keskendusi nii erakondade sees kui ka väljapoole just väärtustele. Tavalise valija jaoks oli ja on siiani aga tegemist üpriski abstraktsel tasemel mõttevahetusega, mis nii mõneski aspektis võis üpris elukaugeks jääda. Seega ei tasu imestada nii mõnelgi pool valijate leiget hinnangut valimispäeval taolisele ilmingule.

Samas alati on tarvis märgata ka suurt pilti. Või nagu ütles Peter Palshoj:

“Sotsiaaldemokraatia on vahend parema ühiskonna saavutamiseks, mitte lõppeesmärk”

Kõrvale võib tuua ka keskmise eestlase arvamuse, mille võib kokku võtta soovis nautida heaoluriigi hüve, kuid samas säilitada ka iseseisvus ja madal maksukoormus. Tekib teatud vastuolu otseste isiklike hüvede ja avalike hüvedega, mida tarbivad paljud. Millegipärast arvatakse, et ise ei hakata kunagi nende paljude hulka kuuluma. Põhimõtteliselt “Arst on kellegi teise jaoks” suhtumine, mis on üpris lühinägelik (ja arvestades Eesti statistikat krooniliste haiguste osas, mida oleks võimalik ennetada, ka lihtsalt loll).

Põnev arutelu tekkis ka sotside ja ametiühingute omavahelisest rollist ja koostööst. Ajalooliselt on üksteiseleteisele palju toetatud ning koostöö olnud tugev. Lähiaastatel on aga tekkinud vastuolusid nii mitmeski riigis. Kerkis küsimus, kas sotsiaaldemokraadid liiguvad ideoloogiliselt paremale ja ametiühingud vasakule?

Teine päev algas paneeldiskussiooniga ühe Rootsi sotside esindaja ja ühe Taani sotside esindaja vahel. Sealt jäi kõrva taha huvitav fakt, mis ilmestab seda kui tähtis tegelikult on naiste tööhõive. Nimelt toodi välja, et Norra majandusele annab rohkem OECD keskmisest suurem naiste tööhõive kui nafta. Nii, et puhtalt majanduslikel kaalutlustel peaks ka Eesti siit midagi õppima. Sest kui inimene ei tööta, ei tooda ta mitte majandusele väärtust juurde, vaid tarbib teiste loodud väärtust. Seega sääst, mis kõrgema tööhõivega kaasneb, on mitmepidine. Igasuguste spetsiaalselt naiste tarvis loodud meetmete (lasteaiad kauem lahti jms) tähtsust ei saa siinkohal alahinnata. Sellist kulu peaks seetõttu vaatama kui investeeringut, mitte lihtsalt kulutust. Sellest majanduslikust eelisest on kirjutanud ka nt NY Times.

Nafta kohta täheldati, et Norral on oskus naftaressurssi arukalt kasutada. Erinevalt nii mõnestki teisest riigist, kus maavaradest saadud tulu on arutult kulutatud ja teised majandusharud seetõttu tähelepanuta jäänud. Sellise arutu majandamise kohta on lausa oma termin – Hollandi tõbi. Siit saaks tuua ka paralleele eurorahadega. Eurorahata oleks nii mõnigi projekt jäänud tegemata aga kas kõik tehtud projektid on olnud vajalikud? Arvatavasti on vastus ei ning väiksemate ressursside puhul oleks nii mõnigi kahtlaselt välja kukkunud asi rohkem läbi mõeldud või hoopis tegemata jäetud. Mäo „Disneylandi“ olemasolu paneb mind näiteks tänase päevani imestama.

Suur võrdsusihalus on Norras ka kurioosse olukorrani viinud – teatud ametialade esindajate palgad on hoopis madalamad kui riikides, kus enam valitseb vabaturumajandus. Nende hulka käivad nt insenerid, teadlased ja teised suurt lisandväärtust tootvad ametid, mis seeläbi Norrale korraliku eelise annavad.

Jutuks tuli ka immigratsioon. Näiteks toodi välja, et 150 aastat tagasi rääkisid pooled inimesed Kopenhaagenis saksa keelt. Mis on tegelikult suhteliselt mõistetav arvestades saksa kaupmeeste tugevat mõju Põhja-Euroopas tol ajal. Nii, et teatud moel ajalugu kordub aga kas see on hea või halb, on omaette küsimus. Kõik sõltub vaatenurgast. Näiteks Lotmani hinnangul on mõõdukas immigratsioon ühiskonnale kasulik. Üldiselt sellega nõustun, kuid keeruline on tõmmata piiri selle vahel, mis on mõistlik ja mis ebamõistlik kogus. Kui igasuguseid äärmusi vältida ja mööda kuldset keskteed liikuda, peaks saadav kasu olema suurim ja kantav kulu minimaalne. Seega vältida tuleks mõlemat äärmust – nii täielikku avatust kui ka täielikku kinnisust (autarkia). Mõningate parempoolsete poolt propageeritav autarkia ja kinnine ühiskond pole minu arust aga kunagi toimunud. Tänapäeval üritatakse seda puhtal kujul viljeleda ainult Korea poolsaarel ja tulemused ei ole just kõige paremad.

Naastes konverentsil kõneldu juurde, siis üks asjalik mõte kajas ka läbi:

Kõik vajavad riiki: Kes muidu töölisi välja koolitaks?

Sellele saaks lisada veel teadusuuringud, õigussüsteemi, turvalisuse tagamise ja muud eduka majanduse olemasolu toetavad tegurid. Lihtne asi, aga millegipärast tihti inimesed kipuvad seda unustama.

Huvitavaid mõtteid oli ka Lõuna-Euroopa kohta. Seal pole sellist sujuvat koostööd ja arutelu ametiühingute ja vasakpoolsete vahel nagu Põhjamaades, õieti ei ole koostööd kellegagi. Probleeme „lahendatakse“ ametiühingute poolt blokaadide, protestide ja valitsuste poolt seadusandluse, avaliku sektori kärpimise ja üha enam ka märulipolitseiga. Lahendusele jõutakse tihti siis, kui hirmutatakse ära kas valitsus või ametiühingud. Selge vahe on Põhjamaades valitseva pragmatismi ja võit-võit filosoofia ning Lõuna-Euroopas valitseva võit-kaotus filosoofia vahel. Kahtlustan, et siin võib mingi seos olla sellega, kas vasakpoolseteks on poliitilisel maastikul sotsiaaldemokraadid või sotsialistid (või suisa kommunistid). Kerget ülevaadet saab sotsiaaldemokraatia ja sotsialismi erinevuste kohta nt siit.

Selle mõttelennu kokkuvõttes võib öelda, et heaoluriik tundub esmapilgul kallis, kuid tulemusi vaadates[1] on Põhjamaade majandused oma suuruse kohta konkurentsivõime esikümnes, rääkimata muudest näitajatest nagu konkurentsivõime, tervis ja kodanike rahulolu. Eestile erinevates Põhjamaades kasutusel olevad heaolumudelid samas vormis ei pruugi sobida, kuna meie ajalooline kogemus ja kultuur on kohati individualistlikuma mentaliteedi loonud. Samas mitmeid töötavaid lahendusi saaks kergesti üle võtta ja seeläbi Eestile sobiva süsteemi luua. See, mis töötab, tasuks üle võtta ja vältida seda, mis ei tööta.

Kummalisel kombel on Põhjamaades üpris sarnane probleem kõrgharidusega – nimelt minnakse massiliselt õppima üpris perspektiivituid erialasid. Tihti järgitakse kas ühiskonna või vanemate juba enne ütlemist aegunud soovitusi. Seega tundub, et täielik valikuvabadus siiski ei tööta. On vaja riiklikku suunamist ja haridussüsteemi korrastamist.

Jutuks tuli ka töötuks läbi ühe reaalse probleemi – kas tööl hoida vanu või lasta tööle noored? Kas on tegemist teineteist takistavate eesmärkidega? Kohati tunduks küll nii olevat ja selles osas ei erine Eesti eriti nendest riikides, mille poole ta pürgib. Tööandjad tahavad igal pool tööealist inimest, kellel oleks korralik töökogemus seljataga ja nõuaks vähe palka. Huvipakkuv oli ka arutelu, et tõenäoliselt kasvab ka rakenduskõrghariduse ja muu praktilise hariduse osa, kuna juba mõnda aega on toimunud kõrgharidusega inimeste üleproduktsioon.

Sessiooni lõpu poole kerkis küsimus, kas praegune süsteem saab üldse püsima jääda – ja seda mitte väliste jõudude vaid sisemiste arengute tõttu. Noorem põlvkond omab teistsuguseid väärtusi kui eelnevad põlvkonnad ja toetatakse kergemini vasakäärmuslasi ja rohelisi kui sotsiaaldemokraate. Peale selle vahetavad noored ka töökohti rohkem ja seetõttu ei liitu ametiühingutega, mistõttu võib ka see liikumine vaikselt lagunema hakata. Sellised demograafilised arengud on eriti mõtlemapanevad kuna nn miinimumpalga osas peavad läbirääkimisi erinevad osapooled, sh ametiühingud ja seda ei pane paika valitsus.

Peale seda pidas ettekande Taani endine sotsist peaminister Poul Nyrup Rasmussen, kes tõi välja kuidas ta Taanis töötust vähendas ja heaolusüsteemi reformis. Oluline, kuigi ilmselge asi, mis ta välja tõi on asjaolu, et globaliseerumise mõjul on Põhjamaade majandused maailmale valla samas kui vanasti said nad rahus omas tempos tiksuda. Ta tõi välja ka kolm sotside vaenlast:

  • Ohjeldamatu globaliseerumine
  • Parempopulistid
  • Vasakpopulistid

Rasmussen meenutas ka sotside ühte põhimõtet Põhjamaades: “ Turg peaks olema inimeste teener, mitte selle isand“. Sellest, mis Rasmussen rääkis ilmnes, et Taani riik sekkub oluliselt iseenda arengusse – isegi kui see areng tähendab riigisektori rolli muutmist (ja mõnel pool erastamist). Määrav on ka riigi roll loomaks eeldusi kasvuks, mitte ei istuda käed rüpes ja oodata, et turg ennast ise korrastaks. Rasmusseni enda sõnade järgi ei saaks erasektor olla nii tootlik kui poleks aktiivset avalikku sektorit. Huvitav oli ka see, et Rasmussen tõi välja, et õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus – järjekordne lihtne tõde, mis tihti inimestel meelest läheb. Lõpus jäi endale kajama mõte, et kohati rääkisid Rasmussen jt esinejad Põhjamaade mudelist sama vaimustunult nagu mõned teised Singapuri mudelist. Siit tasub vast kõrva taha panna seda, et edu puhul on ideoloogiast olulisem nendelt õppimine, kes sinust paremad on.

Ühe olulise mõttena tõi Rasmussen välja „mädad finantsturud“, mis tundusid teda isiklikult väga häirivat. Ja mis siin imestada kui finantsturgude kogumaht on 74 korda suurem kui kogu planeet Maa sisemajanduse kogutoodang. Kust see raha tuleb? Finantsmaailm tundub olevat kaugelt üle käte läinud. Sellega seoses meenub ka üks video, milles võrreldi iroonilises võtmes Ameerika reguleerimata pangandust Kanada reguleeritud pangandusega – loo moraal: reguleeri ja sul on tervem pangandus.

Rasmusseni jutu juurde naastes, siis tema hinnangul läbimõeldud töökohtade loomise pakett Euroopa tasandil looks Euroopas rohkem töökohti kui liikmesriigid omaette nokitsedes saavutada võiks. Koos on alati kergem. Kärpimise osas oli ta samuti kriitiline. See kui me Rasmusseni hinnangul praegu kärbime maksab meile pikas perspektiivis kätte väiksema tööhõive ja majanduskasvu näol tulevikus. Huvitav oli tema seisukoht, et raha peaks enamasti riigi sisse jääma ja ka pensionifonde peaks rohkem siseriiklikult investeerima.

Põnev arutelu oli ka niiöelda passiivsete sotsiaalsete tagatiste (passive social benefits) üle, mille kohta kerkis küsimus, kas neid peab võtma kui probleemi või süsteemi vajaliku osana? Probleemiks võib seda pidada seetõttu, et on inimesi, kes nende toetuste pealt ainult elada tahakski. Samas kasu, mida selline süsteem loob, on suurem kuritarvitajate loodud kahjust. Rasmusseni hinnangul loob see turvavõrgu, mis suurendab kindlustunnet tööjõuturule sisenemiseks, sest alati on kuhugi tagasi langeda. Selle tulemuseks on Põhjamaades suurim tööhõive. Seega lõpuks taandub kõik ikkagi psühholoogiale.

Oma peaministriks oldud aja kohta tõi Rasmussen välja, et probleeme tuleb lahendada kompleksselt, mitte a’la enne majandus korda ja alles siis muud asjad. Kerkis ka huvitav küsimus, kas parempoolsed ründavad heaoluriiki selle pärast, et nad ei saa sellest aru või ei tahagi aru saada? Millegipärast kaldun teise suunas. Tean, et küsimusepüstitus ei pruugi kõige korrektsem olla aga pole näinud veel parempoolset, kes sügavuti heaoluriigi toimimisest huvi oleks tundnud. Enamus hinnanguid (ja rünnakuid) on jäänud üpris pealiskaudseks.

Lõpetuseks võib välja tuua järjekordse üpris lihtsa tõe, mida Rasmussen propageeris – anti business cycle ehk siis paned raha kõrvale ja jahutad majandust kui hästi läheb ja turgutad ja paiskad raha majandusse siis kui halvasti läheb. Mida Eesti ka niivõrd-kuivõrd tegi. Raha pandi küll kõrvale aga majanduse jahutamisega ei tegelenud keegi, hagu pandi aga hoopis rohkem alla ja öeldi, et kõik on hästi.

Päeva lõpus oli ka seminar, milles räägiti visioonidest ja ideedest sotsiaaldemokraatliku tuleviku tarbeks. Kuna minu jaoks seal midagi nii uut ja huvitavat polnud, siis sellele hetkel rohkem ei keskendu.  Kokkuvõtteks võib küll öelda, et maaliti üpris karm pilt tuleviku kohta ja lasti meil selle pealt prognoose teha. Muidu oli huvitav aga vähe oli esindatud ideid väljaspool angloameerika mõttevooge, mis paljud asjad suhteliselt ühte auku viis via third way ja conservative socialism.

Kolmas päev oli eelnevatest märksa uimasem. Millest see tingitud oli sellest täpselt ei saanudki aru aga igatahes sai tehtud vähem märkmeid ja üleüldiselt vähem tähele pandud. Kiiresti sai ka selgeks, et suhteliselt rahvusvahelisele seltskonnale rootsikeelsed slaidid väga ei sobi.

Mõned mõtted jäid siiski ka esimesest ettekandest kõrva taha nt see, et vastutus nihkub üha rohkem ühiskonnalt üksikisikule. Postmodernism siiski võidutseb. Mõtlemapanev ja murettekitav oli ka Rootsi parempoolsete maksukärped rikastele, millele nad kulutavad rohkem raha kui haridusele. Asja iva on arvatavasti seeläbi rohkem töökohti luua, kuid mina pole veel sellist riiki näinud, kus taoline asi töötanud oleks. Ja Forbes arvab ka nii. Jah, mõned töökohad võivad tekkida, kuid pigem kiputakse ikkagi rohkem luksuskaupu vabanenud raha eest hankima kui heast tahtest töökohti looma. Mõistlikum tundub luua ajutisi sotsiaalseid töökohti. Nõnda säilib inimesel tööharjumus ja ühiskondlikus plaanis ei pea tegevusetute töötute pärast muretsema. Samas see on ka suur mõtte ja analüüsikoht ning uisapäisa ei tasuks miskit ette võtta.

Peale muu jutu, mida ma tähele ei pannud kiitis rootslane ka taanlaste praktikasüsteemi, mis tõesõna on päris muljetavaldav. Juba keskkooli aeg on võimalus tööpraktikal olla. Samas on see süsteem nagu mujalgi sõltuv majanduse olukorrast. Majanduslanguse ajal vähenesid ka Taanis praktikakohad.

Üldiselt oli kolm mõnusat ja intensiivset päeva. Kõrva taha oli nii mõndagi panna. Kas ja kuidas õpitut aga ellu viia on aga omaette küsimus. Naastes aga alguses püstitatud küsimuste jaoks – igaühel enda jaoks võimalus need ise vastata. Mu enda mõtted peaksid aga tekstist endast välja kumama.


[1] Tasub ka tähele panna, et selles nimekirjas on kõrgel ka igasugused riigid, kus majandusse suhtutakse teisiti. Siiski on nende näol enamasti tegemist riikidega, mida on õnnistatud suure rahvaarvuga, v.a. Singapur oma kummalise seguga üheparteisüsteemist, plaanimajandusest ja välisinvesteeringutele rõhumisest. Huvitaval kombel näen teatud aluspõhjuseid nii Põhjamaade kui ka Singapuri edus – pragmatism ja läbimõeldus. Midagi ei tehta uisapäisa.

Advertisements
A new era for the Social Democratic welfare state

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s