Ajateenistus: 11 kuud

“See on süsteem, milles pole süsteemi” – kaasajateenija Tapalt

“Kes pole käinud kroonus, ei tea, kui hea on olla kodus. Kes on vaadanud elu läbi kasarmu akende, see ei vaata enam elu läbi sõrmede.” – Vahva punasõduri Ustaav

Praegust sissekannet alustaks ülekordamist vääriva ilmselge tõega – mõnda kogemust saab täielikult mõista alles siis kui oled ise selle läbi elanud. Ajateenistus kuulub minu hinnangul selliste asjade hulka. Ma ei hakka siinkohal arutlema ajateenistuse vajalikkusest – see on hoopis pikem diskussioon ja vajab veidi sügavamat lahkamist kui siinkohal olen plaaninud. Pigem esitan mõned tähelepanekud ja hinnangud.

Raske on. Just seletada, kohati ka meenutada. Eriti seetõttu, et algul meist, tavalistest poistest tänavalt, üritati luua midagi paremat. Distsiplineeritum, treenitum ja sõjaks rohkem valmis üksus, mis pidi olema kõigile eeskujuks. Sellega ei saadud hakkama Tapal, küll aga Jõhvis. Kes teenis, see mõistab.

Küll aga võin ma üpris ülevaatlikult tuua välja mõne seiga, mis toimus nende 11 kuu jooksul ja mis mõtted mul nendega kaasnevad. Lõplikke hinnanguid ei julge veel anda, las mõtted ja mälestused settivad, et hiljem saaks kõige olulisem eristuda. Kindel võin ma ühes asjas olla – rikkaliku kogemuse ma sain. Kuigi see, mida pidime läbi elama, oli harva meeldiv ja peaaegu mitte kunagi nauditav, oli see siiski õpetlik.

Rääkides teenistusest on raske rääkida ühte lugu, pigem räägiks mitut. Need on seigad, mis on jäänud meelde ja väärivad jutustamist. Mõnda neist on hea meenutada ja mõnda pigem mitte.

Kujutage ette hämarat öist kasarmut, mille veidi vähem hämaras koridoris istub laua taga üks digilaigulises vormis mees. On öö ja see olen mina. Võtan kätte Sõdurilehe. Eelkõige võib seda pidada kehvaks propagandaleheks, mida kõlbab pigem sirvida kui lugeda. Teabekandjana tundub ta justkui jäänuk mõnest teistsugusest ajast. Ometi on ta mu laua peal.

Loen. Kaitseväe logistikakeskus saab 95-aastaseks. Kas mind huvitab? Ei. Kas väljaandjat huvitab, et mind ei huvita. Loomulikult mitte. Lugejahuvi pole teema. Mulje on. Tiraaž on. Sirvin edasi.

See viib ühe teise tähelepanekuni. Kaitseväest tohib rääkida ainult head. Seda nii välja- kui ka sissepoole. Kriitika on ohtlik, isegi kui see on konstruktiivne. Kuigi siin oleneb palju ka kriitika saajast. Seda õpib juba alguses. Ka küsimuste esitamine pole hea. Enamasti lõppesid päringud umbmäärase jutuga distsipliinist ja olid tihti ähvardava tooniga.

Ülim tõde tuleb ülema suust ja on vääramatu jõuga selle hetkeni kuni mõni muu (kõrgem) ülem seda ümber ei lükka. Pole ruumi avastada, õppida – ainult meelde jätta ja drillida. Mulle see ei istunud. Mõnele teisele aga sobis.

Enam ei vaata ka metsa sama pilguga. Kõik on nähtud nagu ütleksid mõned. Äkilised sündmused pakuvad harva pinget. Pidevas teadmatuses elamisega ei harjuks vist kunagi lõplikult aga sellega saab harjuda.

Ma olen õppinud, et …

Ma saan teha rohkemat vähemaga

Vähema unega

Vähema ajaga

Ma olen õppinud, et ülesande täitmiseks kulub täpselt niipalju aega kui selle ülesande täitmiseks antakse.

Mälupilt NAK-i kursuselt. Metsalaager ootab. Istun DAF-i kasti ja juba kostub kellegi telefonist tuttav Highway to Hell. Me lähme Sirgalasse, mis on vaieldamatult Eesti kõige koledam ja trööstitum koht. Muusika on õigemast õigem. Juba ammu tahaks minema ja ometi on veel nii palju ees.

Photo0052

 

(Pilt on küll hilisem, kuid mõte jääb samaks)

Juba tean, et täna saab taas vähe magada.

Juba tean, et täna saab taas poris õhtust süüa ja punase lambiga liigelda. Tatar – see ei ole toit!

“Kui me hästi vaiksed oleme äkki nad unustavad ära, et me siin oleme.” Ei unustanud ja me õppisime selgeks linnalahingu ja selle, et hülsikorjajad on alati platsis.

Samas ei maksa arvata, et ma kõike ainult maha teeks. Lihtsalt tähelepanekud on sellised olnud. Kindlasti olen ma midagi õppinud, arenenud. Tund-kaks patrullis või viiv mõnel rivistusel kellelgi rivi ees olija juttu tähele kuulates ja mõte juba lähebki kuskile mujale, rändab omi radu ja loob seoseid, mida varem ei märganud, ja nii mõnigi varasem hetk saab selgemaks.

Või lihtsalt soomukiga ringi sõita. See oli äge, see oli tõeliselt äge. Iga kord kui sõitsime kiiremini kui  lubatud tuli peaaegu midagi eufooria laadset. Kas Pankranniku ääres või auklikul metsateel, kus tundus, et korraks olid tõesti kõik kuus ratast õhus. Või kottpimeduses kuskile asulasse jõudes, sest Kaitseväe kaardid on aastast … Kujutage, 13 tonni terast järsku kellegi maja ees. Küll võisid tsiviilid alles imestada. Ekselda sai palju ja just tihti see oligi tore. Läbi inimeste hoovide ja karjateede.

Lõpetuseks. Ega teenistus polnudki hea ega halb. See lihtsalt oli. Ja pidi tõepoolest ise kohal olema, et kogeda seda, mis kirjasõnasse ei mahu. Ei kahetse, et olin. Mõnikord oli isegi hea aga veel parem, et läbi sai. Palju parem.

Advertisements
Ajateenistus: 11 kuud

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s